Kilpkonnad ja kirgiisid

Olen olnud vilets kirjutaja viimasel ajal, siis teen kohe eesti keeles ka - emale ja nii ...
Karl vahemalt on juba koolivaheajast tydinud ja kysib mitu paeva "kas homme saab kooli minna, palun!" Peab siiski veel vahe kannatama. Et elu paris igavaks ei laheks, viisin poisid eile "Hiina aeda". Meiega koos tuli yks uus hollandi naaber oma aastase poisiga, kellega poisid niikuinii alati basseinis hea meelega mangivad. Hiina aed on meilt 3 rongipeatust laane poole. Ja oli vaga tore elamus, isegi sellele vaatamata, et seal ei olnud ei kohvikut ega mingit korralikku manguplatsi, mis on meile ikka vaga olulised. Selle eest ronisime korgele pagoodi tippu, tegime pikniku betoonist laeval (Beijingi Suvepalee marmorlaeva replika), vaatasime Konfutsiust. Lisaks on seal Guinnessi raamatusse sissekantud maailma suurim kilpkonnade kogu - kilpkonnade muuseum, mille on asutanud yks abielupaar alustuseks oma kodus ja hiljem siis seal pargis. Neil on yle 1000 elava kilpkonna igas suuruses, varvis, kujus. Taiesti uskumatuid vorme oli seal ikka. Yks oli selline helekollane, mida peetakse eriti vaartuslikuks, kuigi minu meelest oli natuke haiglane. Enamus loomi on ikka kuskil kinni, aga sellised tavalisemad ujuvad tiigis ja konnivad ringi. Laksime tiigi sillale ja siis tulid molemalt poolt yles sajad pead suid matsutades ja soogipalakesi oodates. Moned olid isegi sillale roninud aga Raoul aitas nad lahkelt vette tagasi. See muuseum oli hiljaaegu suurelt pressis, sest keegi kilpkonna-armastaja oli sealt mitu eriti vaartuslikku eksemplari varastanud. Aga onneks saadi loomakesed ruttu katte, sest ta oli enne oma kuritegu kahtlaselt kaitunud viibides muuseumis mitu paeva tundide kaupa.
Hasti uhke oli ka bonsai aed - kindlasti tuhandeid puid, paljud neist yle 100 aasta vanad, traditsiooniliste hiina paviljonide keskel. Vaga rahustav. Kusjuures need puud maksavad kindlasti vahemalt sama palju kui kallid kilpkonnad, aga neid ei valva vahemalt paeval mitte keegi. Poisid leidsid yhe monitor sisaliku ja ajasid seda taga bonsaide ja nende vanade keraamiliste pottide vahel.

Ohtul kaisime kontserdil - kesk-aasia spirituaalne muusika. Hasti lahe Kirgiiside band oli. Mangisid oma traditsioonilisi pille, kitarri moodi ja mitmeid floote ja parmupille. Eriti tore oli yks vanamees, kes mangis seda kitarri moodi pilli ja laulis selle juurde. Tekst oli tolgitud ekraanile ja see oli selline naistemehe vark. Sellest oleks vist isegi niisama aru saanud, vanamees oli nii ilmekas. Ja vehkis selle pilliga paris uskumatult. Ise nagi valja nagu oleks see bandi muusikaline juht ta just kuskilt karjamaalt yles korjanud, puhtaks pesnud, korralikult riide pannud ja lennukisse ajanud. Parast Kirgiise laulsid kaks kasahhi tadi ja aserbaidzaani traditsioonilise muusika grupp. Need olid minu jaoks vahe liiga "sygavad", vahemalt ei joudnud nii kohale nagu kirgiisi vanamees.
Kui kontsert loppes hakkas akki kovasti sadama, mis tahendab Singapuris yhtlasi, et taksod ja nende telefoniliinid sulavad ara. Ootasime ja otsisime ja lopuks tulime metrooga kodu poole. Meie jaamas oli siis vihm yle jaanud ja taksod olid ka jalle valja ilmunud. Ime kyll.