Tagasi

Oleme nyyd taiesti tagasi Singapuris, jalle oma igapaevases rutiinis ja uusi seiklusi otsimas. Peale Hiiumaa vaikust tundub elu siin valjakannatamatult larmakas. Eriti kuna meie ligidal lammutatakse yhte suurt maja, et teha ruumi ikka uutele kondomiiniumidele. Lammutamine kaib korrushaaval suurte koppadega kella 8st 7ni 6 paeva nadalas, nii et aknaid ei saa lahti hoida. Teeks ometi yhe suure pauguga!

Ja muidugi igatsen ikka jooksusid Koovalja poldude ja Kopu metsade ja mere vahel. Jooksulint on ikka tapvalt igav ja mu vana sober madu ei ole ka ennast enam naidanud.

Poisid laksid kohe paev parast saabumist kooli. Esimesel nadalal oli kyll vaga hea, et nende kool on parast lounat, sest naljalt enne 10 hommikul yles ei saanud ja joudsime just just bussi peale. Nyyd on neil juba jalle koolivaheaeg. Beatrice hakkas eelmisel nadalal ja on oma rytmis hasti sees. Talle oli tore yllatus, et yks uus laps klassis elab meie majas - Nelson Keeniast. Nyyd lepivad iga kord bussis ujumise ja mangimise asjas kokku.

Ilmad on olnud yllatavalt kylmad ja vihmased. No muidugi mitte Eesti temperatuurid, ikka miinimum 25 kraadi ja rohkem, aga nyyd ei ole igatahes juba yle nadala aja kodus konditsioneeri kasutanud. Voi voibolla oleme lihtsalt juba ara harjunud.

Eelmine pyhapaev jatkasime oma uurimisretki ka jalle. Vallutasime Singapuri korgeima maetipu - 176 m! Aga lastele oli see piisav valjakutse. Bukit Timah on looduskaitse alas ja yks vaheseid vanu vihmametsi, mis siin alles on. Koloniaalaegade alguses olid seal isegi tiigrid, aga viimane notiti maha eelmise sajandi alguses. Nyyd on ainult ahvid, kes on uudishimulikud ja moned teised vaiksemad loomad, kes ennast meiesuguste eest targasti peidavad. Ahvid on vaga toredad, aga midagi soodavad ei soovitata kaasa votta, muidu on nad kohe karjaga kallal.

Yleeile kaisime Hiinalinnas plaaniga vaadata ohtul laternate ja draakonitega paraadi sygisfestivali avamise puhul. Olime oma ajastusega aga rappa lainud ja paraad ei alanud ega alanud, nii et lapsed olid lopuks liiga vasinud ja pidime koju soitma. Enne seda aga tegime midagi vaga toredat - kaisime lopuks nn kala-spas. Robertil on seal yks spetsiaalkoht, kus ta kaib vahest jala refleksoloogias ja selle korval on yks kala-spa. Meie laksime lastega siis niikauaks sinna. See on nagu yks suur akvaarium, kus on vaiksed kalakesed sees ja inimesed istuvad sinna jalgupidi sisse. Selles kohas oli veel korgemal eraldi vannike ka katele. Esimene tunne oli kyll jube - kalad tunnevad kui "varske" jalg tuleb ja on koik mitmesajakesi selle kallal. Noudis parajat eneseyletust ausalt oeldes ja nii hirmsasti ajas naerma. Natukese aja parast harjub ara ja siis on vaga monus. Beatrice oli siis ka ysna julge ja tuli sisse ja varsti Karl ka, Raoul katsus neid kyll katega, aga jalgu sisse panna ei tahtnud, alles viimased paar minutit. Ja siis saime muidugi julgemaks ja laksime ka suurte kalade juurde - nii umbes kilu suurused. Siis juba oli tunda, kuidas varvaste vahelt naksivad. Hasti monus oli lopuks, puhastasid meie jalad vanast nahast ja sodist. Kysisin, kas nad midagi muud ka syya saavad ja pidid saama kyll. Beatrice oli suures vaimustuses ja raakis juba jargmisest korrast.